20. august Idapiiril.

Märkamisaja öölaulupeo väsimus alles silmis, aga seletamatu rõõm endiselt südames, asusime sõpradega hommikul teele itta, Eestimaa veerele. Seal Ida-Virumaa metsade ja Narva jõe vahel elab ja teeb tööd üks tubli noor vene rahvusest metsaomanik, kellega sai juttu vestetud ja ümbruses ringi vaadatud. Gorodinkast üle Narva jõe paistab Venemaa ja jõgi on ka Euroopa Liidu idapiiriks.

Kesk-Eestist tulijale on paljud asjad sealkandis teisiti kui kodus harjunud ollakse. Metsadki on erilised. Käisime nii Puhatu looduskaitseala lammimetsi vaatamas kui ka Vasknarvas ja Peipsi kallastel. Õhus on teistmoodi lõhnu kui sisemaal või läänerannikul mere ääres. Kas see lõhn on tingitud kaevandusalade ja põlevkivil töötava elektrijaama lähedusest või toodavad sealsed soised metsad teistsuguseid laguaineid kui kodukandis harjunud oleme, ei tea. Olime Eesti pinnal ja samas nagu ei olnud ka. Omamoodi võluv oli sealne suvine vaikus, kus suurt tööd ei tehta ja puhatakse looduses. Jõe ääres oli rohkesti kalamehi ja sinna oli tuldud koos peredega.

Tänane reis idapiirile oli just õige taasiseseisvuspäeva tähistamiseks. Nägime Eestimaa äärealasid, palju puutumatut loodust, aga ka rohkesti mahajäetud ehitisi ja puhkealasid kaunil Peipsi rannikul. Emumäe tornist sai 187 m kõrguselt pilk üle Virumaa heidetud. Aitäh rännukaaslastele ja sõidutajatele.