Meie kandis oli täna erakordselt lämbe päev. Öösel oli sutsu vihma tulnud, aga pilvetagune päike muudkui hautas. Söödikud tahtsid mind metsas nahka pista, kärbsed pugesid kaitseprillide vahele ja hallivatimehed hammustasid läbi higist märja pluusi. Vaid mõni tuuleiil peletas neid vähemaks. Tõeline katsumus oli sellisel päeval piirisiht ette võtta ja puhtaks niita. Ma polnud paar aastat seda hooldanud ja keskele hakkasid mõned lepad ja pajud kasvama. Rohust ja putkedest rääkimata. Naabrit ma sellel metsalõigul ei tunnegi, sest mets on pärast esimest erastajat juba vist neljanda omaniku käes. Esimene ostja oli kohalik mees ja tema kujundas seal hooldustega ilusa metsa. Kahjuks tulid tal muud plaanid ja müüs metsamaa ära. Teised muudkui raiusid. Nüüd ei näita keegi nägu ja siht on ka minu mure. Seal oli ka kunagi üks talutee, mis viis külasse. Kuna eile lõpetasin karukase tee hooldamise, siis ühe soojaga võtsin samas kõrval oleva piirisihi ette, pikkust sellel 290 m. Kulus 5 tundi pidevat tööd. Pildil jääb paremale minu mets, vasakule naabrite oma, sihi lõpus minu maade heinapõld.
Kui pidasin väikest hingetõmbepausi nii masinale kui endale ja kükitasin puude all varjus, märkasin, et rebasepoiss nuusib minu järel. Tuleb piki niidetud sihti aina lähemale, otsib toidupoolist niidetud puhmaste vahel. Panin masina tööle ja piilusin aeg-ajalt rebast. Muudkui tuleb, mürinat ei tee kuulmagi. Pagan võtaks, fotokas ju autos ja auto teiselpool rebast. Mõtlesin, et kaua ta ikka tuleb. Mu kollane bensiinikanister seisis keset teed ja rebane käis ka seda nuusutamas. Siis taipas vist, et see on küll üks vastik asi ja kadus kõrvale puude alla. Tuul oli kogu aeg tema poolt minu suunas ja küllap seepärast inimese lõhn tema ninna ei ulatunud. Noh, nüüd on tal iga päev võimalus sellel puhtaks niidetud teel omaette jahtida. Kuni mõni jahimees… Kogu päeva jooksul kõlasid metsast hiireviude viuksumised. Vahel lendas mõni pea kohalt üle sihi. Viudel on pojad juba suured ja liiguvad laiemalt ringi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar