Väljas on nukker ilm, muudkui sajab. Minu väike jõeke on ääreni vett täis ja koolmekohad pikalt üle ujutatud. Linnud ja loomad on peitu pugenud ja ootavad vihma lõppemist. Et vähekegi nukrasse päeva meeleolu tuua, käisin metsas. Leidsin, et männiriisikate pisikesed nupud on end hulgakaupa maa seest välja upitamas. Uus nuhtlus – põdrakärbsed – on välja ilmunud ja ei hooli vihmasest ilmast. Pildile jäi vana kase küljes kasvav habesamblik. Minu meelest lisab see metsale eriti ürgset ja puutumatut hõngu.
Eile oli palav suvepäev ja tegin koduaias tööd. Jõudsin enne õhtust äikest muruplatsidele tiiru peale. Ettevaatus Elioni telefonikaabliga päästis minu arvuti halvimast. Tõmbasin äikesepilve saabudes kõik juhtmed seinast välja. Telefonikaabli ots jäi põrandale ja kui käis suur pauk päris maja läheduses, kuulsin särtsakat otse oma selja taga toas. Soo-oh, mõtlesin, sisse lõi. See plaksakas kostus telefonikaabli otsikust, mis oli modemi küljest targu lahti tõmmatud. Kui kõik oli möödas, kontrollisin, kas arvuti ja ühendused toimivad. Korras.
Pärast seda, kui Eesti Energia meie lähedal kõik õhuliinid kaabliga asendas ja uue alajaama ehitas, pole elektririkkeid ega läbilööke enam olnud. Elion seevastu ei suuda tagada ohutut ühendust. Õhuliinid meie külas on kõik vanadel puitpostidel, kasutuna seisvad traadid on katkenud ja vedelevad maas ning igal aastal lööb äike neisse sisse. Teeäärselt viltuvajunud ja vanu traate täis postilt jõuab õhukaabli kaudu pikselaeng ka minu koju. Nii läkski eelmisel suvel arvuti koos lisadega igaviku teed. Elion vastab, et teavad, teavad…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar