Täna võtsin kodumetsa vana talutee tõsiselt käsile. Aega kulub kõvasti, sest ühe aastaga on kraavivõsa kõvasti juurde tulnud ja kallastel turnimine on paras katsumus. Ega ma kõike korraga teha ei jõuagi ja kunagi sügise poole ronin kraavi sisse ja lõikan altpoolt pajud ja lepad juure pealt maha. Kettaga kaldal niites jäävad liiga kõrged tüükad, mis järgmisel suvel kasvatavad uued kasvud külge. Kraavi servas on hästi palju maarjasõnajalga ja nende ilu pärast püüan puhmaid säilitada. Pildil on tööriist jahtumas ja rohtunud, metsa vahele viiv tee ees ootamas.Üks kraav selle talutee ääres on juba ammustest taluaegadest, teine, sügavam kraav on kaevatud 10 aastat tagasi, kui olin juba maade omanik. Sellest kuivendusest on suur kasu, sest kõrval asuv noor mets sai õige kasvuhoo alles pärast liigvee ärajuhtimist.
Mäletan, et lapsepõlves kuulsin seda metsaosa kasukase metsaks kutsutavat. Ka praegusel ajal kasutan kõnepruugis sõnu karukase tee, karukase mets. Põhjus on üle-eelmises sajandis, mil minu isaisa Jüri vanaisa (samuti Jüri) lasi maha vana karu. Sealt ka tuntud laululugu „Vändra metsas Pärnumaal…” Kes soovib lähemalt teada, kuidas minu vanaisa seda karulaskmise lugu kunagi ajakirjanikule jutustas, võib lugeda siit.
Mäletan, et kui olin päris väike laps, näidati mullegi karulaskmise kaske. Minu meelest oli see poolkuivanud mitmeharuline jäme puu. Mäletamist mööda oli ta juba viltu vajunud. Siis räägiti, et selle kase harude vahelt Kobra Jüri karu pajakildudega maha lasigi. Tütarlast sellised asjad ei huvitanud, aga meelde jäi küll. Maade tagasisaamise järel otsisin metsas seda kohta, kus võis vana kask kasvada. Mäletasin, et seal oli hästi märg mets ja kask kasvas üsna tee kõrval. Vahepeal, kolhoosi aegadel, tehti seal lageraiet ja noor mets oli peale istutatud. Panime väikese tähise minu poolt äraaimatud kohta. Praegu on sildi ümber noori kuuski rohkem kasvamas kui kaski, aga ilus kaasik sirgub lähikonnas küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar